Toivo Raidmets: Tool on mööblidisaineri proovikivi

Diplomeeritud sisearhitekt Toivo Raidmets on disaininud kümneid toolw, tema firma OÜ Toivo on valmistanud neid viimase kolme aasta jooksul kõvasti üle tuhande. Ta on tegelenud kunsti ja kirjandusega, ehitanud paate ja putitanud vanu autosid, püstitanud maju ja kujundanud interjööre. Samuti on ta selle kõrvalt pidanud üle kahekümne aasta õpetajaametit ja üritanud ka muidu seltskondlik olla.

Aeg-ajalt on mehel vajadus oma loominguga rahva ette tulla, siis korraldab ta näitusi. Oktoobri keskkaigani sai arhitektuuri- ja disainigaleriis vaadata tema ja Simo Heikkilä ühist etteastet “Finest furniture design”.

Kas kahemehenäitust on kergem või keerulisem teha kui üksi tegutseda?

Mõlemal on omad plussid ja miinused. Üksinda talitades on täiesti vabad käed – ei pea kellegagi arvestama. Koos tehes tekib vahel jälle hea sünergia.

Olen täheldanud, et mõnusa klapi alus pole mitte ühine maitse ega maailmavaade, vaid sarnane huumoritaju. Kui naerad teistega samal kohal, sujub kõik nagu iseenesest. Selle soone puudumise korral pole üldse midagi rääkida – eks naerulust käib mängimisrõõmu juurde ja see omakorda ongi minu arust loomingu alus. Üldiselt võib mind aga üksikuks hundiks pidada.

Ühisnäitusest meenub vaid kunagine koos Eero Jürgensoni ja Leonardo Meigasega ning hiljutine graafik Jaanika Peernaga, kus ta manas mu õuepinkidele taustaks seintele tuisuse pargi. Restorani Eeslitalli interjöör oli minu ja Taso Mähari ühistöö.

Olen kujundanud palju ühisnäitusi ja eks see oli koostöö, vähemasti kompromissi otsimine. Eks ühistöö ole ka juba paarkümmend aastat kestnud üliõpilaste juhendamine.

Simo Heikkiläga on koostöö lausa rõõm – meie huumoritaju klapib suurepäraselt ja mul on ka tema tööde suhtes respekt, mis paneb teda tähelepanelikult kuulama ja arvestama.

Enamik eksponente on toolid. Miks on nendega vaja nii palju tegeleda?

Sellepärast, et tool on kõige raskem ja samas kõige põnevam (mööblidisaini) ristsõna. Väga vähesed julgevad sellega rinda pista.

Näiteks puhvetikapiga on kõik OK – olgu see nüüd natuke nii- või naasugune, pudelit on sealt ikka vahva võtta. Aga tool, sunnik, maerab iga tegija kohe välja, kui see on ebamugav või veelgi hullem, varsti ära laguneb. Eks seda ole ka lihtsalt kole vaadata, kui see on tehtud ilma konstruktiivse nutikuse ja materjalitajuta.

Muidugi ka sellepärast, et toolil on otsustav roll ruumis – eriti neis, kus see lauskasutuses esineb: saalides, konverentsiruumides, koolides, kohvikutes, restoranides.

Ka koduses söögitoas on tool minu jaoks tegija number 1. See on ainuke inimesega vahetus kontaktis olev mööbliese – keha pikendus ehk meie suurim neljajalgne sõber.

Pikemat intervjuud Toivo Raidmetsaga saab lugeda ajakiri Diivan oktoober 2017 numbris.